Töö- ja pereelu teemalised uuringud on viimasel paarikümnel aastal olnud tööalase tervisepsühholoogia (Occupational Health Psychology) oluliseks osaks. Töö ja pereelu mõjutavad üksteist paljudel viisidel. Vahel võivad need olla vastuolusid ja pingeid tekitavad, näiteks kui töö kipub ära võtma pereelule kuuluva aja või kui tööl tekkinud pinged koju kaasa tulevad.
Tööga seotud tegurid võivad otseselt mõjutada töötaja pereelu ja isiklikku elu – eduka (või täiesti talumatu) tööpäeva meeleolu tuleb koju kaasa; olenevalt kontekstist võib juhtuda, et töö tõttu ei ole võimalik osaleda näiteks lapse muusikakooli esinemisel või jääb nii mõnigi kord õhtul trenni jõudmata.
Perega seotud tegurid võivad omakorda mõjutada meie karjääriga seotud valikuid ja võimalusi – näiteks seda, kas oleme nõus veetma kontoris pikki töötunde õhtuti või nädalavahetustel, selle asemel, et olla koos oma pere või sõpradega; kas oleme valmis võtma vastu pakkumise töö tõttu kolida, mis võib abikaasa jaoks tähendada tema karjääri katkemist või laste jaoks sõpradest lahkumist.
Pikka aega keskenduti töö- ja pereelu valdkonna uuringutes negatiivsele poolele – töö- ja pereelu konfliktile. Samas võivad need olulised elurollid olla ka liitlased – positiivses vastasmõjus ja teineteist rikastavad, nii et ühes rollis tegutsemine teeb teises rollis tegutsemise kergemaks. Töö- ja pereelu positiivse vastasmõju seletamiseks on praeguseks loodud erinevaid teooriaid.
Viimastel aastakümnetel suurenenud vajadust töö- ja pereelu ühitamise järele võib seletada järgnevaga (Greenhaus, Callanan ja Godshalk, 2010):
See, kas ja kuidas tulevad töötajad toime töö- ja pereelu ühitamise kui ühe kaasaja suurema väljakutsega, mõjutab isiklikku heaolu, töötulemusi ja pereelu toimimist. Raskused elu võtmerollide täitmisel võivad osutuda märkimisväärseks stressiallikaks, mõjutades nii rolliga seotud tulemuslikkust kui ka üldist tervist ja heaolu (Frone, 2003). Selle väljakutsega toimetulemist tasub õppida.
Õpiobjektis käsitletakse töö- ja pereelu tasakaalu olemust; tegureid, mis viivad töö- ja pereelu konfliktini; viise, mille kaudu töö ja pereelu saavad olla vastastikku rikastavad. Lisaks antakse ülevaade töö- ja pereelu suurema tasakaalu saavutamise võimalustest nii töötaja kui ka organisatsiooni tasandil.
Tööga seotud tegurid võivad otseselt mõjutada töötaja pereelu ja isiklikku elu – eduka (või täiesti talumatu) tööpäeva meeleolu tuleb koju kaasa; olenevalt kontekstist võib juhtuda, et töö tõttu ei ole võimalik osaleda näiteks lapse muusikakooli esinemisel või jääb nii mõnigi kord õhtul trenni jõudmata.
Perega seotud tegurid võivad omakorda mõjutada meie karjääriga seotud valikuid ja võimalusi – näiteks seda, kas oleme nõus veetma kontoris pikki töötunde õhtuti või nädalavahetustel, selle asemel, et olla koos oma pere või sõpradega; kas oleme valmis võtma vastu pakkumise töö tõttu kolida, mis võib abikaasa jaoks tähendada tema karjääri katkemist või laste jaoks sõpradest lahkumist.
Pikka aega keskenduti töö- ja pereelu valdkonna uuringutes negatiivsele poolele – töö- ja pereelu konfliktile. Samas võivad need olulised elurollid olla ka liitlased – positiivses vastasmõjus ja teineteist rikastavad, nii et ühes rollis tegutsemine teeb teises rollis tegutsemise kergemaks. Töö- ja pereelu positiivse vastasmõju seletamiseks on praeguseks loodud erinevaid teooriaid.
Viimastel aastakümnetel suurenenud vajadust töö- ja pereelu ühitamise järele võib seletada järgnevaga (Greenhaus, Callanan ja Godshalk, 2010):
- Paljudel inimestel on samaaegselt käsil karjääri edendamine ja pereelu; töö- ja pereelu on mõjutanud terve hulk muutusi – nt naiste suurenenud tööhõive, senisest suurem kahe leivateenijaga perede hulk ning suurem nende perede hulk, kel tuleb samaaegselt tegelda nii laste kui ka eakate pereliikmete eest hoolitsemisega.
- Suurenenud on meeste vajadus töö- ja pereelu ühitada – kui ka naine käib tööl, on mehel varasemast rohkem vastutust kodu ja lastega tegelemisel ning need ülesanded tuleb töötegemise kõrvale mahutada.
- Kommunikatsioonitehnoloogia areng on paljude jaoks suurendanud tööga seotud nõudeid – näiteks mobiil- ja nutitelefonid jm võivad tekitada tunde, nagu peaksime olema pidevalt kättesaadavad ning ajama tööasju ka väljaspool tööaega.
See, kas ja kuidas tulevad töötajad toime töö- ja pereelu ühitamise kui ühe kaasaja suurema väljakutsega, mõjutab isiklikku heaolu, töötulemusi ja pereelu toimimist. Raskused elu võtmerollide täitmisel võivad osutuda märkimisväärseks stressiallikaks, mõjutades nii rolliga seotud tulemuslikkust kui ka üldist tervist ja heaolu (Frone, 2003). Selle väljakutsega toimetulemist tasub õppida.
Õpiobjektis käsitletakse töö- ja pereelu tasakaalu olemust; tegureid, mis viivad töö- ja pereelu konfliktini; viise, mille kaudu töö ja pereelu saavad olla vastastikku rikastavad. Lisaks antakse ülevaade töö- ja pereelu suurema tasakaalu saavutamise võimalustest nii töötaja kui ka organisatsiooni tasandil.